...Sest tegelikult on elu ju ilus


Kutsikas Soomest
Ehk kuidas moodsad inimesed kutsikaid toovad

Lugu peab alustama vist sellest, et aastat-poolteist tagasi toodi meie majja kuldne retriiver Darry. Temaga koos hakkasime suhtlema koeraomanikega, k�ima n�itustel ja kogunemistel ning ei v�tnud kaua aega kuni meid pea ees koerte maailma veeti. M�ned kuud p�rast Darry aastaseks saamist k�sis tuttav kuldsete kasvataja mult ega ma ei tahaks saada Soome �hest esikennelist kutsikat, kelle isaks t�eline super koer Prantsusmaalt. P�rast l�hikest arutlust �tlesime jah s�na ning hakkasime valmistuma uue kutsika toomiseks. L�ks paar n�dalat ning m��dus mitu telefonik�net kasvatajaga kuni pidime kurvastusega t�dema, et seekord j��b kuldne kutsikas v�tmata, sest pesakonnast ei pidanud olema enam vaba sellist koera keda kasvataja sooviks saata Eestisse, ei olnud j�rel piisavalt head koera.
Kuigi kuldsest j�ime ilma leidsime, et teist koera tahaks siiski. Juba ammu oli meile silma j��nud siledakarvaline retriiver ning ka n�itustel olime neil silma peal hoidnud, kuigi siledaid liikus Eesti n�itustel ringi v�ga v�he. Arutasime pikalt ja p�hjalikult seda teemat pereringis kuni j�udsime arusaamiseni, et siledakarvaline v�iks meile t�pselt punti sobida. Sellest ajendatuna saatsingi kirjad laiali paljudesse kennelitesse Rootsis ja Soomes, kus hiljuti oli s�ndinud kutsikaid, samal ajal �ppides v�imalikult palju t�ust ja tema erip�radest.
Pikemalt j�in r��kima kennel Chiccoxen omaniku Anne Soikkeliga, kellel oli just pesakond tulemas tema kenneli parima emase ja kennel Schatzavesi omanduses oleva isase paaritusest. M�eldud-tehtud, kutsikas sai kinni pandud ning n��d j�i �le vaid oodata jaanuarikuud, mil oli aeg minna j�rgi kutsikale.

Kotid pakkisime kaheksanda jaanuari �htul ning �heksanda p�eval startisime Tallinna suunas. S�it oli nagu talvisel ajal ikka � n�rviline, kiire ning paljude eksimustega. Tallinna j�udes suutsime end umbes kuus korda �ra eksitada, sest v�he sellest et s�idurada kaob alt �ra, tee k�nnib ka sinna suunda kuhu ise soovib! P�rast pikka otsimist leidsime pesalise Merry t��koha ning laenasime tema k�est endale puuri, mis hiljem osutus asendamatuks meie kottide kaasas vedamiseks kuna kutsikas eelistas s�les pesitseda. Samas majas olevast poest muretsesime puuri katted ning asusime teele sadama poole. Sadam tuli kergemini k�tte kui varasem sihtpunkt ning ei v�tnud kaua aega, kuni me leidsime oma terminali ning ladusime asjad ritta, et minna mulle kindaid otsima. Loomulikult olin ma v�tnud kaasa kaks kinnast, kuid t�iesti erinevatest paaridest ning m�lemad vasaku k�e omad!
Laevale j�udes seadsime end otsemaid kajutis sisse ning ladusime omakotid m��da �auku� laiali, sest kajutist oli see ubrik v�ga kaugel. Et v�ltida klaustrofoobia teket ronisime kiiresti v�lja ning veetsime �htu vaadeldes asju poodides ning lugedes ja rists�nu tehes.
�� oli �ks jubedamaid mida ma oma l�hikeses elus m�letan. Mitte et laev oleks loksunud v�i kiikunud, ei, olen meremehe t�tar ning sellise v�ikse asja oleksin kergelt �le elanud aga probleem oli hoopis selles, et PALAV oli. ��sel �rkasin selle peale, et suur m�rg r�tik lendas mulle n�kku p�rast ema p��dlust veidi �hku niisutada, mis l�ppes kiiresti minu sisisemise peale. Emal �nnestus magama j��da p�rast kolme klaasi vee viskamist linadele, mina aga v�hkresin kuni varaste hommikutundideni unetusega v�ideldes.
�ratus oli kella seitsme paiku, mil me riietasime end kiiresti, pakkisime asjad ja l�ksime hommikust s��ma. �les �rkasime vaid t�nu kohvile ning teadmisele, et magavatena me kutsikat k�tte ei saa.
Varsti p�rast hommikus��ki lubati meid kaldale ning alates hetkest mil me j�udsime terminaalist v�lja oli mul t�eliselt kahju et ma soojemaid riideid ei pannud. Uudis: talvine Soome on k�lm.
L�htudes kaardile ja �hele s�bralikule soomlasele, kes oli just teel Eestisse, leidsime �les rongijaama. Puurirataste kolinal ning taas kord unistena vajusime esimesse kohvikusse ja j�ime veel veidi kohvi, oodates oma rongi, mis pidi saabuma umbes tunni aja p�rast. Selle aja jooksul avanes mul v�imalus uurida varahommikust kontingenti Helsingi rongijaamas, mis minu r��muks oli �dini normaalne. Mugavates riietes ning r��msal meelel k�ndis igasuguses vanusastmes rahvast oma rongide poole, paljudel neist olid kaasas ka koerad, mis on Eestis kohutavalt haruldane vaatepilt. Selle tunni jooksul n�gin �le k�mne koera rahulikult peremehe k�rval sammumas, inimesed ei tundnud hirmu ning julgesid ka koertele l�hemale astuda ning pai teha.
Kui oli aeg meie rong �les leida h�ppasime juba �rksamatena oma toolidelt alla ning astusime j�isesse �ue, seades sammud kiiremaks et j�uda v�imalikult aegsasti rongi. Kui olime end kupees sisse seadnud m�rkasime paljusid uudishimulike pilke puuri suunas, kust vaatas must kogu minu spordikoti n�ol. Pidime mitmeid kordi seletama, et meil ei ole mitte koer kastis vaid ainult kott. Nii algaski meie kuue tunnine s�it Helsingist Joensuusse, reis mille k�igus suutsin l�bi n�rida rohkem ajalehti ning lahendada rists�nu uskumatutes arvudes. Umbes viienda tunni l�puks olin nii mina kui ema veidi �soojaks� muutunud ning igasugune m�istlik vestlus l�ks vastastikuseks ilkumiseks ning h�mamiseks, teemal �mis on viga koeraomanikega, kes teevad vabatahtlikult selliseid reise�.
Joensuusse j�udes vinnasime end koos oma kottidega rongist maha v�ikses rongijaamas ja piilusime uudishimulikult ringi, otsides kasvatajat kes oli lubanud meile vastu tulla koos kutsikas Happyga. M�rkasime kiiresti v�ikest p�terdavat musta keha m�nik�mmend meetrit r��bastest eemal ning astusime kiiresti tema poole. Esimese asjana langesime m�lemad k�kki ja hellitasime pisikest energilist Happyt ning tervitasime kasvatajat, ise ka aru saamata et olime oma kutsika juurde j�udnud. Varsti laadisime oma asjad aga kasvataja autosse ning asusime koos teele tema kodu poole Heinav��ras. S�idu ajal r��kisime reisist ning Happy h��leulatusest, sest kogu s�idu aja lasi ta meile ilmselt parimaid palu oma repertuaarist ning tegi seda v�ga valju h��lselt.
Kasvataja juurde j�udes leidsime me eest armsa v�ikse maja metsaveerus, mis oli �hekorruseline ning omas kahte k�rvalhoonet ning suurt koerte jooksuaeda. Sisse astudes r�ndas meid v�lkkiirelt neli suurt kogu, kes hiljem p�rast �ldist musimist osutusid Sohviks, Veeruks, Muusaks ja Vekkuks, ehk kennel Chiccoxeni koerteks. Olime emaga m�lemad tummaks l��dud nende iluduste poolt, kes ei tundunud �kski olevat vanemad kui aasta, kui tegelikult olid vanusevahes 1,5-8 aastat. Nii energilisi, graatsilisi ja �nnelike loomi polnud ma enne n�inud ning teadmine, et nad on emased tegi asja veel uskumatuks. Oleme harjunud kuldsete emastega, kes on juba kolme aastastena noored pension�rid.
Hiljem j�ime koos teed ning r��kisime siledakarvaliste olukorrast Soomes ning Euroopas, v�rreldes neid teiste t�ugudega ja uurides Anne tulevikuplaane oma koertega. Vastasime ka k�simustele seoses meie oma plaanidega seoses Happyga ning Darryga. Kokku sai lepitud ka Anne tulekus Eestisse m�nele n�itusele Happyt kaema ning meie oma k�lastusest m�nele Soome erin�itusele. Anne n�itas meile ka koerte trofeekappe ning rosetiseina, mis olid hiiglaslikud. Kappe oli kaks, m�lemas neljal korrusel neljas reas trofeed ning rosetisein v�ttis enda alla terve toa seina ning ei mahtunud pildi pealegi �ra. Kirjutasime alla ka lepingutele ning Anne tutvustas Happy oskusi ning teadmisi, kuna talle oli juba mitu k�sklust �petatud eesti keelsete s�nadega.

Varsti j�udiski k�tte aeg lahkuda ning me laadisime end taas rongi ja hakkasime s�itma Joensuu poole, tehes koertele veel viimase pai ning �eldes Anne abikaasale ning t�tardele head aega. J�udes rongijaama v�tsime rahulikult v�lja oma asjad ja k�ndisime depoo poole, m�rgates et seal seisis �ks rong. Olime kindlad, et see ei ole meie oma sest meie rong pidi saabuma alles k�mne minuti p�rast. Kontrollisime seina peal olevast graafikus ning oh h�da � rong siiski oli meie oma! Taha vaadates n�gime juba kuidas rong hakkas depoost v�lja t�mbama ning hirmust kaamena haarasime s�lle kutsika ning kotid ja tormasime viiekesi rongile j�rgi � mina, ema, kasvataja, tolle �de ning Happy. Vajutasime ukse nuppe ning p��dsime uksi lahti saada kuid ei midagi, olime juba kindlad et j��me rongist maha kui rong aeglustus ja avas meile ukse. H�ppasime koos ema ja Happyga kiiresti sisse ning �tlesime kasvatajale h�vasti, rongi uksed j�lle sulgumas.
S�dame v�rinal istusime ukse ette maha, uskumata oma �nne, et siiski peale j�udsime. Nagu n�ha saab ka rongidele h��letada! Varsti tuli pileti konduktor ning kontrollis meie piletid �ra ja juhtides meid koertele m�eldud vaguniosasse. Terve tagasis�idu saime laiutada kaheksal istmel ning toita Happyt kopsut�kkidega ning p��da teda v�sitada, et nooruk magama j��ks. Tagasis�it l�ks nagu ikka kiiremini kui minek ning varsti olimegi juba Helsingis tagasi. V�sinuna trampisime tagasi sadama poole, n��d juba teades teed. Sadamasse j�udsime �heteistk�mnendal jaanuaril peale kesk��d ning siis algas trall tolliga, kes olid kindlad et p��ame koera varastada. L�bi uuriti k�ik dokumendid ning paberid, meid k�sitleti ja kahtlustati kuni l�puks poole tunni p�rast meid minema lasti ning laeva lubati. K�simusteta vajusime k�ik kolmekesti s�gavasse unne.

J�rgmise p�eva hommikul korjasime end taas kokku ning veetsime l�busa tunni paitades Happyt ning temaga m�ngides, kuni l�puks laeva pealt maha saime. Kiiresti kribasime oma auto poole, andes tee peal puuri vanaemale �le, et too selle tagasi viiks. Istudes autosse tundsime kergendust � Happy oli k�es ning me olime ELUS! S�idu k�ige hullemaks osaks kujunes aga v�lja saamine Tallinnast, l�puks surusime end l�bi mingi ime Kalamajast P�rnu maanteele ning vurasime kodu poole.
�htul koju j�udes lootsime kiiresti magama joosta kuid selle asemel leidsime end naermas Happy ja Darry m�ngu juures, sest Darry oli kindel et loomake viiakse varsti �ra ja seep�rast tuleb temaga m�ngida nii palju kui v�imalik. Tunni aja p�rast saime l�puks v�imaluse j��da magama ning sellega meie reis l�ppeski.

Uuesti l�hme ainult siis, kui peale makstakse v�i midagi teha pole!