...Sest tegelikult on elu ju ilus


Darry - Kes? Mis? Kus?
Ehk kuidas ta tuli

Meie peres tekkis soov koer muretseda 2002. aasta suvel. P�hjused, miks varem neljajalgset s�pra polnud soetatud, olid k�llaltki lihtsad ja tavalised. Nimelt olid lapsed liiga noored, pere-emal k�ed-jalad t��d t�is ja pere-isa pidevalt laeval veteavarusi k�ndmas, seega l�kati koerav�tu plaani aina edasi ja edasi. �hel hetkel aga, kui lapsed juba suuremad ning vanematel rohkem vaba aega, tuldi taaskord lagedale ideega tuua koju uus s�ber. M�eldud - tehtud ja nii mulle kuulutatigi keske suurt Juuli kuud, et perre tuleb koer, kuldne retriiver nimelt, ja et ma otsiksin v�lja �he kutsika. Veel m��dus poolteist kuud, mil me j�lgisime pingsalt Eestis olevaid koeraperesid ja kutsikaid, enne kui oma pisikesele karvakerale j�rele tormasime. Oli kindel plaan v�tta isane kutsikas, sest nemad on ikka alati uhkemad ja suursugusemad tundunud, nii et kinni oli pandud just isane kutsikas Gypsy's Soul kenneli esimesest pesakonnast.
Kui me kutsikat tooma l�ksime ootasid meid kaks isast, m�lemad s�gavalt unes. �lesanne kutsikas v�lja valida anti mulle, kui tulevasele koeraomanikule, kuigi ma v�idan et nii tehti vaid seep�rast et keegi teine sellist vastutust oma �lule ei soovinud. Mis siis, kui j�mpsikast �kki teravahambuline krokodill kasvab v�i kui ta majatarvete tolmuimejaks otsustab hakata? L�ks k�va tund aega enne kui otsustasin vaiksema ja rahulikuma poisi-nublu kasuks, keda ka kasvataja Kalvo soovitas kui oma lemmikut neist kahest. Saime kaasa p�hjaliku varustuse oma koeraomanike elu alustamiseks ja kutsikas kaenlas lahkusime, et takseerida oma esimest n�itust. Nimelt seal l�heduses, kus kennel asus, toimus just samal p�eval n�itus. Vedasime end �hinaga kohale ja tutvusime s�braliku kuldsete perega, kes puude all oma korda ootasid ja l�busalt juttu vadistasid. Saime positiivse emotsiooni osaliseks, n�hes et meie t�u omanikud ja koerad nii lahked ja meeldivad on, ja p�rast m�ningate asjade ostu seadsime sammud - v�i pigem rattad - koduse Saaremaa poole.

Reis m��dus �sna vaevaliselt, sest autos oli meid ju 4 + 1 ning see �ks tundis ennast ilmatult ebakindlalt. Suurem osa ajast l�ks tema lohutamisele ja paitamisele ning siis paigal p�simiseks, kui kutsikas otsustas p�stijalu minu �lale toetudes magama j��da. Darry nimi otsustati kiirelt - Durriliks oleks teda ebameeldv kutsuda, Durri tundus keelele v��rana, nii et otsustati minu ettepanekul nimeks panna Darry, ja nii ta j�igi. Koduga harjus Darry kiiresti �ra, kuigi tuppa tegemise kombe l�ppemist oodates pidime k�ik vaata et lolliks minema. Igal juhul oli Darryst saanud meie pere t�isv��rtuslik liige, isegi k�igi oma v�ikeste loomup�raste koeruste ja vempudega, kellega k�ik arvestasid.
N�itustel hakkasime 4 kuuselt k�ima, trennis aga 7 kuuselt ning m�lemaga tegeleme veel t�naseni. Darryst on v�lja kasvanud tubli aastane poiss, kellel on hea s�da ning alatine l�bus tuju. Perega oleme kindlad, et paremat koera poleks me mitte kuidagi suutnud valida ja seep�rast p��ame Darryle v�imalikest parimat kodu anda, teda samal ajal tubliks, targaks ja ilusaks kasvatades sest elu temaga t�otab tulla pikk.